Suitsupääsukeste pesitsemine Leola talus
Henrik Sova IX klass
Juhendaja: õp. L. Valdmaa

KOKKUVÕTE

Looduse uurimine võib aidata inimesel mõista looduses olevaid seoseid, väiksemategi elusolendite elu ja nende osa kogu looduse toimimises. Võib-olla aitab see mõista, et me ei tohi oma tegevusega rikkuda tasakaalu looduses. Ka suitsupääsukesel on oma tähtis osa looduses.

Suitsupääsike jõuab Eestisse mai alul, lennates otse oma vana pesa juurde. Noored aga ehitavad oma pesa vanemate pesa ümbruskonda. Vanade suitsupääsukeste pesatruuduse tõttu kohtuvad pesal sageli eelmise aasta pesitsuspartnerid. Asudes savist ja kõrtest vana pesa korrastama või uut ehitama, saavad nad selle maikuu keskpaiku valmis.

Suitsupääsukeste munad on valkjad, hallide ja punakaspruunide täppidega. Mai lõpul või juuni algul on enamikel juhtudel täiskurnad pesades, ühes kurnas enamasti viis muna. Teine kurn on täis juuli lõpul või augusti algul.

Haudevältus sõltub ilmastikust ja emalinnu toitumislendudest, tavaliselt kestab see 12-16 päeva.

Vastkoorunud poeg näeb oma nappide udusulgedega ja kinniste silmadega üpris kole välja. Nad kasvavad aga kiiresti ja juba 20. elupäeval lendavad nad pesast välja.

Võrreldes minu suviseid vaatlusi kirjanduse andmetega, märkasin, et need ühtivad päris täpselt.

Jälgides suitsupääsukeste käitumist jaheda ja vihmase ilmaga, nägin, et nad olid peaaegu liikumatud ja ei reageerinud isegi suurele mürale ja inimeste askeldustele. Lugedes nüüd raamatust suitsupääsukeste käitumist halva ilmaga, tundus see mulle kuidagi tuttav. Siis sähvatas äkki, et olen ise seda näinud ning üles märkinud. Meel läks rõõmsaks, tundes, et ma ise olin midagi avastanud ja sellele kirjandusest kinnitust leidnud.

Kokkulangevusi oli ka teiste tähelepanekutega:
päevade arv munemisest koorumiseni – minu andmetel 1997.a. 15 päeva, 1998.a. 18 päeva, kirjanduses 12-16 päeva;

päevade arv koorumisest väljalennuni – minu andmetel 1997.a. 27 päeva, 1998.a. 21 päeva, kirjanduses 20 päeva. Seitsme päevane vahe 1997. aastal võb olla tingitud putukate vähesusest ja vanemate passiivsusest.

Samuti langes kirjanduse andmetega kokku suitsupääsukeste saabumine ja äralend.

Sellised tulemused teevad meele rõõmsaks ning annavad teadmise, et ega kõike ei peagi uurima raamatutest. Loodus ise pakub võimalusi, peab oskama ainult tähele panna. See töö andis innustust põhjalikumateks uuringuteks. Võib-olla avastan midagi uut.